Malevkonna esindus Sõrve retkel -

Kristjan Jalaka mälestuseks pühendatud patrullretk

Keila maakaitsekompanii mehed osalesid Sõrve retkel!
Retke eesmärk oli treenida ja hinnata meeskonna koostööd, võitlejate oskusi, vastupidavust ning iseseisvat otsustusvõimet ja loovust. Samuti harjutati liikumist erineval maastikul ning kinnistati üksikvõitleja teadmisi füüsilise koormuse ja stressi tingimustes. Lisaks oli oluline roll sõprussidemete arendamisel teiste üksustega.

Koondame kokku osalejate emotsioonid ja tagasiside. NB! Omapoolse vahetu tagasiside andsid Saaremaa kohalikud kodutütred!

Osaleja nr. 1

Enamus ülesandeid läks tegelikult hästi ning poodiumikoht oli meil kogu aeg käeulatuses, isegi ühe katkestajaga. Kahjuks jäi meil aga postkastist saadud ümbrikust üks üllatus-lisaülesanne märkamata – sealt oleks olnud võimalik teenida kuni 60 lisapunkti.

Ülesannete kaupa:

Meditsiin – saime väga hästi hakkama.
Laskmine rajal õhkrelvast – üks möödalask, aga üldiselt korralik tulemus.
Veetakistus – mitte väga militaarne, aga põnev. Kontrollaega kahjuks ei jõudnud ja seetõttu tulemust ei tulnud, nagu paljudel teistelgi.
Relvapuzzle pimedas punkris – valguspulkade valgel panime relvad kokku väga edukalt. Koostöö ja suhtlus toimisid suurepäraselt.
Kauguste määramine – selgelt meie nõrgim külg, panime pigem huupi. Kasutada olid sihikud ja binoklid, aga täpsus jättis soovida.
Side – sissiantenni paigaldamine Harrisele ja sidekontroll. Olime ainsad, kes panid antenni puu otsa nagu nõutud (tänu ühe osaleja teadmisele). Punktid läksid aga kaotsi, sest ei viinud antenni pärast õigesse ruumi tagasi. Muidu läks hästi.
Autorehvi vahetamine varustuses – pigem meeskonnaharjutus ja lõbus ülesanne. Läks hästi, meenutas isegi kooliaegset kartulijooksu.
Luureülesanne – huvitavalt üles ehitatud ja luure ise õnnestus ideaalselt. Raporti koostamisel jäi aga puudu vastase tehnika ja markeeringute tundmisest. Kokkuvõttes siiski sooritatud, aga vastase õpe vajab selgelt arendamist.
Tünni tõstmine kahe köiega silmad kinni – ülesande lahendus eeldas, et seda tead juba ette. Aega oli vähe ja kohapeal polnud võimalik lahendust välja mõelda, mida tõestab ka protokoll.
Lõpujooks – umbes 1,5 km looduslikke takistusi „Kõva mehe jooksu“ stiilis. Pärast ligi 60 km läbimist oli see eriti raske, eriti treenimata inimesele, lisaks tegi palavus asja veel raskemaks. Meeskonnana saime aga korralikud punktid ja tulime ilusti läbi.

Kokkuvõte: jäin nii ürituse kui ka meeskonnaga väga rahule. Keegi ei vingunud ega hädaldanud, isegi kui väsimus oli meeletu. Meie meeskonna ühe osaleja katkestamine oli vajalik, et vältida tõsisemaid tagajärgi. Teised olid lõpuks samuti üsna läbi, kuid säilitasid positiivse hoiaku.

Arendamist vajab kindlasti füüsiline vorm, et selline distants oleks lihtsamini läbitav. Vaimselt on kõik väga tugevad, isegi pideva stressi ja füüsilise pingutuse tingimustes. Vajame lisaõpet vastase tundmises, kauguste määramises ning kindlasti rohkem treeninguid navigeerimises/orienteerumises. Hea oleks, kui kõik meeskonnaliikmed harjutaksid otsuste tegemist ja rajavalikuid nii valges kui pimedas, mitte ainult võistlustel.

Tugev külg on meditsiin, side, meeskonnatöö ja üldine käitumine ka väsimuse piiril. Sellise tiimiga saab palju korda saata – vaja on vaid veel veidi drillida 💪.

Osaleja nr. 2

Kuidas läks?

Kui küsida, kuidas mul retkel läks, siis aus vastus on: pooleli jäi. Katkestasin pärast 4. punkti ning sealt edasi pidin kõrvale astuma. Kuni katkestamiseni toimis aga meeskonnatöö suurepäraselt – kõik toetasid üksteist ja koostöö klappis. Õppida sai nii üle tee liikumist kui ka erinevates punktides harjutatut.

Paraku tegin varustuse poole pealt vea: ei vahetanud märgi riideid piisavalt tihti, lootes, et need kuivavad ise. Tegelikkuses tekitas see hoopis hõõrdumist ja valu. Otsustasin mitte edasi pingutada, sest teadsin, et olukord läheks vaid hullemaks. See oleks olnud ennetatav – järgmine kord olen kindlasti targem.

Mis vajab rohkem harjutamist?

Meditsiinioskused. Näiteks sideme panek ei aita, kui tegemist on killuvigastusega näos – sellisel juhul võib valesti tegutsemine olukorda hoopis halvemaks muuta. Samuti pole vaja panna ärkvel ja teadvusel inimest külili, kui hingamine on korras. Sellised nüansid vajavad kindlasti põhjalikumat harjutamist.
Tempo ja liikumine. Punktides venis ootamine kohati liiga pikaks. Efektiivsem oleks elavam liikumine, kasvõi “kes ees, see mees” põhimõttel. Tehnilise lahendusena võiks tulevikus kaaluda näiteks NFC-süsteemi – igal meeskonnal oma kaart, mille registreerimine kiirendaks järjekorda ja hoiaks ühtlasemat tempot.

Maastik

Rada oli karm ja mitmekesine: pehme pinnas, tihe võsa, mudased kraavid, pokud, roostik, samuti liiva- ja kruusalõigud. Kõik see sundis füüsiliselt pingutama ja hoidis fookust pidevalt teravana.

Kokkuvõte

Kuigi seekord jäi tee pooleli, oli retk õpetlik ja huvitav kogemus. Meeskonnana klappis kõik suurepäraselt ning individuaalselt sain kätte oma õppetunnid nii varustuse, tempo kui ka valmisoleku osas. Retk oli piisavalt raske ja samas põnev, et läheksin kindlasti uuesti, kui see uuesti korraldatakse – ja seda hea meelega sama meeskonnaga.

Osaleja nr. 3

Kuidas meeskonnal Kilo2-l läks?

Seekord võistkond Kilo2 ametlikult finišisse ei jõudnud – tulemus jäi nulli. Aga see ei tähenda, et kogemusest puuduks väärtus. Vastupidi – katkestamiseni toimis meeskond laitmatult ja andis endast maksimumi.

Meie koosseisus oli ka üks täiesti uus liige esimesest rühmast. Varasem koostöökogemus puudus, kuid tema oskused olid muljetavaldavad ning tiimitunne tekkis kohe. Kõige positiivsem oli see, et kui keegi mõnes ülesandes veidi nõrgemaks jäi, leidus alati teine, kes olukorra enda peale võttis. Just selline dünaamika teebki meeskonnast meeskonna.

Ülesannete formaat oli lihtne, aga karm: 10 minutit ettevalmistust, 10 minutit sooritust. Mõnel juhul isegi vähem. See pani pingutama ja hoidis tempo pidevalt üleval.

Kus me võiks paremaks saada?

Sõjatopograafia. See on iga maastikul tegutseja elementaarne tööriist. Peaksime jõudma sinnamaani, et teeme seda une pealt.
Kauguste määramine. Lubatud olid ainult binokkel ja kaart. Kaugusmõõtjat kasutada ei tohtinud. See osutus parajaks pähkliks mitte ainult meile, vaid ka paljudele teistele.
Meditsiin. Teadmised on olemas, aga praktikat peab saama rohkem, et kõik võtted oleksid automaatsed.

Füüsis ja vaim – võtmetegurid

Kõige karmim õppetund oli see, et tehniliste oskuste kõrval loevad kõige enam füüsiline ja vaimne vastupidavus. Just siin tekkisid meil seekord suurimad probleemid.

Kahel liikmel lõid välja tervisemured, millest ühel kaasnes ka vaimse valmisoleku puudumine.
Kolmas katkestaja oli vaimselt väga tugev, aga füüsiline pool ei pidanud vastu. Ta jõudis läbida üle 15 km rasket maastikku, kuni keha lihtsalt ütles “stopp”.

Nii jäingi lõpuks ainsana rajale. Teadsin, et ametlikult ei tohi tiim kahe katkestajaga enam jätkata, kuid kell 1 öösel otsustasin siiski korraldajate poole pöörduda. Palusin luba üksi lõpuni minna. Ja sain.

Edasi jätkasin koos kohalike kodutütardega – tiimiga, kes lõpuks saavutas koguni teise koha. See andis motivatsiooni ja lubas mul siiski retke lõpuni kogeda.

Võistluse korraldus ja maastik

Korraldajatele peab andma kiidusõnu – kõik töötas nagu kellavärk. Ülesanded olid huvitavad ja vaheldusrikkad, maastik aga pani korralikult proovile: pehme pinnas, tihe võsa, mudased alad, pokud, kraavid, parkmets, roostik ning lisaks veel liiva- ja kruusalõigud.

Lisapinge tuli vastutegevusest. Pikemalt liikvel olnud tiimid võeti kiirelt sihikule ning see tähendas, et keskendumist ei saanud hetkekski kaotada.

Kokkuvõte

Oli karm, aga õpetlik kogemus. Seekord me ei lõpetanud, kuid õppetunnid olid väärtuslikud – nii varustuse, füüsise, kui ka meeskonnatöö mõttes. Ja mis peamine: koostöö klappis, isegi keerulistes olukordades.

Kui see võistlus järgmisel aastal taas toimub, siis lähen kindlasti uuesti. Hea meelega sama tiimiga – sest nüüd teame, mida veel lihvida, ja kuhu oma jõud suunata.

Kohalike kodutütarde kokkuvõtte! Palju õnne 2. koha puhul!

Avalikustame kodutütarde tagasiside muutmata kujul! Noored ja nende mõtted on vinged!

Kodutütar nr. 1

Retk sai tehtud. Oli kohti, kus saaksime kindlasti paremini nt olukorras rahulikuks jääda, rohkem vahepeal läbirääkida asiu jne , aga ülesanded läksid enam-vähem hästi . Õppida on veel palju ning arenguruumi jätkub. Arvestades, et sellise tiimiga oli see esimene kord, läks tegelikult täiesti hästi. Kokkuvõtteks kogemus oli äge ja järgmine kord saame veelgi

Kodutütar nr. 2

Retk tuli välja – me lõpetasime ja lõpetasime edukalt. Katkestamine jäi seekord pika ninaga, ta ei saanud oma tahtmist.

Me olime väga tublid: sai üksteist motiveeritud, sai üksteist aidatud, sai üksteist välja vihastatud. Sai öösel koos näha erinevaid ja väga huvitavaid asju – kõigil olid silme ees mingid omamoodi tegelased või kujutlused. Öö oli raske, kuid me saime hakkama. Mis meil muud üle jäigi – katkestamine polnud vastusevariantides 🤷‍♀️

Mina ütleksin, et see oli mu üks parimaid retkemeeskondi ja -seltskondi. Olen väga tänulik, et mul oli võimalik midagi sellist imelist kogeda. Retkel annab hea seltskond ülimalt palju juurde – ja seda ta tegi. Vähemalt mina märkasin seda küll. Ning meie kõigi tahe oli MAX – selle eest ülim respekt, sest selline asi on haruldane leid. Oleme väga tänulikud, et te meid ikka ja jälle oma tiiva alla võtate 🙂 (Kilo2)

Maastiku raskusastme poolest oli see raskem kui kümne külmiku tassimine 50 meetrit (oleneb muidugi külmikust). Oleme näinud ja käinud soo mülkast kuni Suure Munamäeni (karjääri künkad) – vot see on saavutus!

Suurimad tänud Saaremaa malevale ürituse korralduse eest!