Projekt: KAITSELIIDU MANIFEST

Kaitseliit on vabatahtlik, apoliitiline ja autonoomne riigikaitseorganisatsioon (avalik õiguslik isik), mis ühendab eri taustaga inimesi eesmärgiga kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Manifest kirjeldab visiooni Kaitseliidust kui tugevast, kogukonnale toetuvast ja kiiresti reageerivast kaitsejõust, mis tegutseb tõhusalt nii rahu‑ kui kriisiajal.

Kaitseliidu strateegiline roll on tõsta ühiskonna kaitsetahet ja valmisolekut. Organisatsioon tegutseb laiapõhjalise riigikaitse võrgustikuna, pakkudes sõjalist ja tsiviilset tuge, olles osa riiklikust turvavõrgustikust ja vajadusel viimane kaitseliin. Kaitseliitlane on rohkem kui reservväelane — ta on regulaarselt treenitud, motiveeritud ja oma kogukonnas sügavalt juurdunud võitleja.

Operatsiooniliselt tegutseb Kaitseliit eelistatult oma vastutusalal, kus tal on teadmised, toetus ja varud. Nende tugevus peitub kiires reageerimises, hajutatud tegutsemises ja väikeüksuse taktikates. Nad kulutavad vastast varitsuste, reidide ja droonitõrjega, tagades samal ajal elanikkonna kaitse ja kohaliku korra hoidmise. Kaitseliidu roll on toetada kaitseväge, mitte asendada seda rindel.

Taktikaliselt keskendutakse objektide, taristu ja kogukonna kaitsele, info kogumisele ja vastase tegevuste tõkestamisele tagalas. Vaenlase edasitungi korral jäävad kaitseliitlased oma aladele varju, jälgides ning häirides vastase logistikat, juhtimispunkte ja julgeolekut.

Tehniliselt kasutatakse nii riigi kui isiklikku relvastust, varustust, tsiviilsõidukeid ja kogukonna toetust. Varud on hajutatud peidikutes ning kasutatakse laialdaselt droone, sensoreid ja kohalikku kaameravõrku. Side rajatakse satelliitsüsteemidele, mis töötavad ka segamise korral.

Väljaõppes on fookuses väikeüksuste iseseisev tegutsemine ning initsiatiiv. Kaitseliit peab ise kujundama oma väljaõppe- ja juhtimiskultuuri ning investeerima heade koolitajate palkamisse. Kvaliteetse väljaõppe eelduseks on stabiilne rahastamine.

Rahastuse osas peab Kaitseliidu eelarve moodustama vähemalt 10% kogu riigi kaitse-eelarvest. Täiendavat tuge pakuvad kogukonnad, ettevõtted ja mittetulundusühingud, kes aitavad katta kiiresti vajaminevaid võimekusi nagu droonid, varustus ja tehnika.

Organisatsiooniliselt peab Kaitseliit olema juhitud kaitseliitlaste endi poolt. Ametikohad on valitavad ja tagasikutsutavad alates väikseimatest üksustest kuni Kaitseliidu pealikuni välja. Kõrgeim otsustaja on Keskkogu, mis määrab Kaitseliidu arengusuunad ja kontrollib nende täitmist. Juhatused koosnevad allüksuste pealikest. Järelevalvet tehakse kõigil tasanditel liikmetest valitud sõltumatute revisjonikomisjonide kaudu.

Kaitseliit on vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvastatud ning regulaarsete sõjaliste harjutustega tegutsev autonoomne ja apoliitiline riigikaitseorganisatsioon (avalik õiguslik juriidiline isik), mis toimib Kaitseministeeriumi juhendamisel ja toetusel. Selle eesmärk on suurendada rahva kaitsetahet ja valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ning põhiseaduslikku korda, tuginedes liikmete omaalgatusele ja vabale tahtele.

Selle eesmärgi saavutamiseks täidab Kaitseliit järgmisi põhiülesandeid:

1) valmistab ette riigikaitsevõimet sõjaliste ja mittesõjaliste vahendite ning viisidega;

2) annab oma liikmetele ning toetajatele sõjaväelist ja muud väljaõpet;

3) osaleb riigikaitses nii sõjalistes ja mittesõjalistes ülesannetes;

4) toetab korrakaitset, päästevaldkonda ja kohalikke omavalitsusi vastavalt oma võimalustele;

5) osaleb vabatahtlikkuse alusel rahvusvahelises sõjalises koostöös;

Kaitseliit on tegelik laiapõhjalise kaitsemudeli võrgustik. Tegutsevad kõrvuti ametnikud, ettevõtjad, töölised, veteranid, mehed ja naised, noored ja vanad. Kaitseliit esindab kõige laiemat läbilõiget Eesti ühiskonnast ning on seetõttu kõige parem koostöövorm laiapindseks riigikaitseks — sest koostööd ei tee mitte institutsioonid, vaid inimesed.

Kaitseliidu roll ei piirdu sõjaliste kriisidega. Üle Eesti on kaitseliitlaste ülesanne olla osa kogu riiki katvast turvavaibast oma kodanike jaoks. Olgu tegemist pika elektrikatkestuse, loodusõnnetuse, tehnilise rikke, vastase luure või sabotaažiga — Kaitseliit on valmis toetama vastutavaid ametkondi igal hetkel. Kaitseliitlane on inimene, kes annab abi seal ja siis, kui seda kõige rohkem vajatakse — ta on selleks treenitud, valmistunud ning peab seda oma moraalseks kohuseks.

Kaitseliit on alati ka viimane kaitseliin, kui asjad lähevad kõige halvemal viisil. Rahvusvaheliste suhete pingelises maailmas saab lõplikult loota üksnes iseendale. On hea omada liitlasi ja nendega koostööd teha, kuid tuleb olla valmis, et vajadusel seista enda eest üksi. Selles olukorras muutub Kaitseliit vaenlase jaoks surmavaibaks, mis kunagi ei alistu ning enne ei lõpeta, kuni viimane vaenlane on maalt välja pekstud.

Kaitseliitlane on meie põhiseaduse § 54 kohustuse ja õiguse kõige otsesem kandja. Ta on ustav põhiseaduslikule korrale ja valmis omaalgatuslikuks vastupanuks selle vägivaldsel muutmisel. Mida paremini ta on ette valmistatud ja varustatud, seda edukamalt suudab ta seda rolli täita.

Üks olulisemaid arusaamu, mis vajab tunnistamist kogu riigi tasandil, on see: kaitseliitlane ei ole lihtsalt reservväelane, vaid omaette võitlejate liik tegevväelase ja reservväelase vahepeal. Kui

seadus ja kaitsevägi panevad kaitseliitlased samasse ritta teiste reservväelastega — või isegi madalamale — siis kahjustab see riigikaitset tervikuna. Kes panustab rohkem, peab saama ka rohkem toetust; tugevusi tuleb tugevdada. Keskmine kaitseliitlane osaleb riigikaitselises ettevalmistuses kordades rohkem kui tavaline reservväelane. Seetõttu tuleb tema toetusse ja tunnustamisse panustada oluliselt enam kui täna.

Päriselt ettevalmistatud ja toetatud Kaitseliit on kõige tõsisem relvastatud garantii, et eesti rahvus, keel ja kultuur püsivad läbi aegade.

Sõjas ja kriisis on Kaitseliidu allüksused ainukesed, kellel on võimalus ja võimekus tagada tagala‑ala julgestamine ning vaenlase üksuste kulutamine juba tema poolt hõivatud maa‑alal. Nad suudavad seda teha kaitseväe üksustest edukamalt ainult siis, kui nad jäävad tegutsema oma territooriumile — alale, mida nad tunnevad läbi rahuaegse treeningu ning kus neil on välja kujunenud kohalikud toetavad võrgustikud. Kaitseliidu allüksused ei anna olulist eelist, kui nad viiakse vahetusse lahingkontakti rindel, eemale oma tavapärasest keskkonnast. Vastupidi — kui nad oma püsivatelt vastutusaladelt ära võtta, tekib tõsine strateegiline haavatavus, sest see ala jääb kaitseta.

Kaitseliitlased on ka kõige esimesena reageerida suutev sõjaline jõud. Nad on valmis tegutsema loetud tundide jooksul ükskõik millises Eesti nurgas. Nende kodukohapõhisus, relvade ja varustuse kodus hoidmine ning pidev väljaõpe annavad neile suure ajalise eelise. Sellist kiirust ei saavuta tavalised reservväelased ega ka tegevväelased väljaspool oma paiknemiskoha lähiümbrust.

Kaitseliidu allüksused on valdavalt motoriseeritud kergejalavägi. See tähendab, et nad ei ole arvestatav jõud laupkokkupõrgeteks soomustatud vastasega, sest neil puudub oma tuletoetus ja soomuskaitse. Iga otsus kasutada kaitseliitlasi rindel tühimike täiteks, eemal nende vastutusalast, peab olema äärmiselt hoolikalt kaalutud ja tehtud vaid tõelise hädavajaduse korral.

Operatsioonilises vaates ei ole mõistlik siduda kogu võitlemisvõimeline vägi vahetusse kontakti. See nõrgestab nii reserve kui ka logistilisi liikumisi lahinguvälja sügavuses — seda eriti Eestis, kus territoorium on niigi väike. Rindel piisava massi saavutamiseks saab kaitsevägi kasutada reservväelasi täiendusreservist, keda peaks olema saadaval vähemalt 60 000 võitlejat igal ajal.

Kaitseliidu allüksused suhestuvad kaitseväe allüksustega toetav‑toetatud rollis, mis toimib kahesuunaliselt. Oma vastutusaladel tagavad nad liikuvatele või peatuvatele kaitseväe ja liitlaste üksustele juhatuse, julgestuse ning kohaliku logistilise toe. Nad loovad kaitsekihi, mis aitab liikuvaid üksusi hoida tervete, puhanute ja õigeaegsetena. Läbi kohalike vaatlus‑ ja infovõrgustike suudab kohalik Kaitseliidu allüksus ennetada vastase eriüksuste tegevust paremini kui ükski liikuv kaitseväe või liitlaste üksus. Sellise kihi puudumine suurendab märgatavalt kogu sõja operatsiooniliste eesmärkide riske.

Vaenlase edasitungi korral peavad kaitseliitlased jääma oma aladele ning kasutama agressiivseid väikeüksuse taktikaid. Nad kulutavad vastast varitsustega tema liikumisteedel ning reididega tema peatus‑ ja puhkekohtades. Vaenlasele ei tohi anda hetke, kus ta tunneks end turvaliselt või saaks puhata. Samuti ei tohi lasta tal tegeleda alasse jäänud elanike piinamise, vägistamise või mõrvamisega. Nii surutakse vastane ringkaitsesse ning vähendatakse tema suutlikkust kontrollida ümbrust. Samal ajal tekitatakse pidev üleväsimus ja hirm iga liikumise ees väljaspool tema turvatud ala.

Iga põõsas võib tulistada. Iga teeäärne kivi võib plahvatada. Igal hetkel võib läheneda droon laenguga. Iga puhkepeatus võib olla järgmise mürsu või raketitabamuse sihtmärk. Seda kogu tema ajutiselt kontrollitaval maa‑alal. Mitte kuskil ei ole turvaline; ükski hetk ei paku hingetõmmet — kuni ta hirmust ja väsimusest loobub oma kavatsustest.

Kolmanda olulise ülesandena toetavad kaitseliitlased korratagamist, evakuatsioone, kahjustuste likvideerimist ja elutähtsate teenuste kaitset. Eesmärk on hoida ülal elanikkonna moraali ja tagada

majanduse toimimine. Korratagamist ja päästet juhivad alati vastavad ametkonnad; Kaitseliit toetab neid seal, kus tarvis.

Kaitseliidu allüksused tegutsevad reeglina oma malevkonna territooriumil. Rahuajal treenitakse ja valmistutakse hoolikalt, luues kogukonnas vajalikud sidemed ja toetus. Kriisi või sõja saabudes asutakse tegutsema vastavalt kokkulepitud plaanidele.

Meie tagala-alades keskendutakse peamiselt nii oluliste objektide kui ka isikute kaitsele, avalikule patrullimisele ja liikumiste kontrollimisele. Eesmärk on heidutada ja vähendada vaenlase eriteenistuste ning nende kaastööliste tegevusvabadust. Kogu korratagamist juhib ja korraldab politsei; Kaitseliit on kaasatud seaduse alusel ja vastavate volitustega. Vaenlane püüab nendes olukordades ennast varjata ja maskeerida tsiviilisikuteks, mistõttu tuleb sõjalise jõu kasutamisel olla eriti ettevaatlik. Kõikides olukordades tuleb iga hinna eest vältida kahju tekkimist kohalikele elanikele.

Info kahtlastest isikutest ja nende liikumisest tuleb kogukonna ettevalmistatud ja koolitatud luurekoordinaatorite võrgustikelt. See võimaldab politseil ja kohalikel Kaitseliidu allüksustel tegutseda ennetavalt ja ohtusid aegsasti likvideerida.

Kaitseliitlased peavad samal ajal olema valmis tõrjuma vaenlase võimalikke dessante tagala‑alasse. Võimalikud maandumis‑ ja sissetungikohad on kaardistatud, vaatlus tagatud ning meetmed välja töötatud.

Kohalike kaitseliitlaste ülesanne on ka vaenulike droonide tõrjumine. Vaenlane püüab nende abil kahjustada olulisi rajatisi, mistõttu peab igas malevkonnas olema kergetel masinatel tegutsev kiire õhutõrjemeeskond. Nende ülesanne on kaitsta alajaamu, katlamaju, tanklaid, koolimaju ja muid objekte, mis hoiavad kogukonna toimimas.

Vahetu kontakti alal on juhtroll kaitseväel. Sealne malevkond toetab kaitseväge ja liitlasi vastase kohta käiva infoga, aitab leida sihtmärke ning toetab kohaliku logistikaga — näiteks rasketehnika, joogivee või muu vajaliku tagamisega. Samuti tagatakse külgede ja tagala alade julgestamine, et hoida vastase luureüksused eemal. Kaitseliidu allüksusi ei liideta kaitseväe üksuste koosseisu ega paigutata rindele tühimike täiteks. Küll aga võivad nad juhatada oma luuregruppe vastase suunas ja tagada neile vajaliku toetuse.

Kui kaitsevägi liigub edasi, ei liigu Kaitseliidu üksus nendega kaasa, vaid jääb oma vastutusalale. Kui ala muutub kaitseväe jaoks tagalaks, võtab kohalik malevkond üle korra ja julgestuse ning tagab logistika turvalisuse. Edasi liikuvat kaitseväe üksust ootab järgmises piirkonnas juba järgmine malevkond, kes asub täitma samu toetavaid ülesandeid, mis eelmise maa-ala omanik.

Vaenlase liikudes edasi ehk kaitseväe tagasi tõmbudes, ei lahku kohalikud kaitseliitlased oma aladelt, vaid varjavad ennast vahetu laupkontakti eest. Samal ajal nad vaatlevad, varitsevad ja juhivad nii oma kui kaitseväe droonide ning kaudrelvade tuld oluliste sihtmärkide pihta. Nad korraldavad kohaliku vastupanu ja ka vägivallatu võitluse alasse jäänud elanike seas, muutes hõivatud maa-ala hoidmise vaenlase jaoks võimalikult valusaks. Peamised sihtmärgid selles alas on vaenlase logistika ja juhtimispunktid, sest nende hävitamine nõrgestab otseselt tema rindeüksuste edasiliikumist ja koostööd. Kuidas kõike eelnevat teha, on suures osas kirjutatud Maakaitse käsiraamatusse, mis on sobivaks ja heaks ettevalmistuste ning väljaõppe juhiseks kogu Kaitseliidu arendamisel.

Kaitseliitlased kasutavad lisaks riigi poolt antud relvadele ja varustusele ka kõiki muid vahendeid, mis sobivad võitluseks ja julgestamiseks. Liikumiseks on sobivamad tsiviilmaasturid ja väikebussid, mida kohandatakse vastavalt vajadustele. Oluline on jõudude hajutatus nii liikumistel kui puhkehetkedel, sest see tagab vastupanu jätkumise.

Lisaks riigi relvadele võtavad kaitseliitlased kasutusele nii oma isiklikud kui ka nende vastutusalas olevate elanike relvad, kes pole ise valmis vastupanuga liituma. Mitte mingil juhul ei saa neid relvi ega laskemoona jätta lohakile ehk võimaldada nende sattumist vastase kätte.

Igal täisealisel kaitseliitlasel, sealhulgas toetajaliikmel, on õigus soetada ja kanda relvi nii teenistuses kui isiklikuks kaitseks. See kehtib sõltumata ametikohast või ülesandest. Kõik kaitseliitlase relvad on ühtlasi ka sõjarelvad, mida kasutatakse vastavalt vajadusele — nii korra tagamiseks kui vaenlase hävitamiseks.

Kaitseliitlased liiguvad kergelt ja hoiavad oma varusid paljudes peidikutes üle vastutusala. See võimaldab end taasvarustada väiksema jalajäljega ega lase vastasel hävitada suuri kogusi varusid ühe rünnakuga. Nii ollakse valmis tegutsema ka vaenlase tagalas või pikema okupatsiooni ajal.

Võitluses ja tagalat julgestades kasutavad allüksused kõiki tehnilisi vahendeid, mis neile kättesaadavad on: droone vaatluseks ja ründamiseks, kohalikku kaameravõrgustikku, erinevaid sensoreid ning elanike abi — info, materjalide, tehnika, remondi, toidu, ravi ja puhkevõimalustega. Piiranguid ei ole — kõik, mis aitab eesmärke täita, on hea. Kaitseliitlane peab olema leidlik, et kombineerida ja edasi arendada kõiki vahendeid, mis on tema käsutuses, ning kasutada neid vaenlase kavatsuste nurjamiseks ja kaaskodanike kaitsmiseks. Samal ajal peab ta jääma toetavaks ning lugupidavaks oma kogukonna suhtes.

Sidepidamine on kõige alus. Kui info ei liigu, ei saa ennetada vaenulikke tegevusi ega olla abiks seal, kus tarvis. Kaitseliit rajab oma side lisaks standardlahendustele ka satelliit- ja mobiilsüsteemidele ning muudele alternatiivsetele meetoditele, mis jäävad toimima ka standardside kadumisel, segamisel või pealtkuulamisel.

Kaitseliit kujundab oma väljaõppestrateegia ja sellega kooskõlas olevad õppekavad ise. Kaitseliidu allüksuste väljaõppe põhirõhk on väikeüksuste taktikatel nii vaenlast kulutavates kui oma alasid julgestavates ülesannetes. Väikeüksus on meeskonnast (2-5 võitlejat) kuni kompanii (100-150 võitlejat) suurune, iseseisevalt tegutseda suuteline allüksus.

Selline oskus eeldab head pealike ja spetsialistide ettevalmistust, mis võimaldab neil tegutseda ilma detailsete käskude või pideva juhendamiseta. Initsiatiiv ja julgus võtta vastutus seal, kus tekib võimalus või vajadus, on peamised märksõnad. Kaitseliidu allüksus ei oota käsku ega luba — ta tegutseb alati ennetavalt, et ära hoida suuremat kahju. Nõnda neid ka treenitakse ja ette valmistatakse.

Selle õnnestumiseks tuleb oluliselt muuta seni rakendatud juhtimis- ja väljaõppemudelit, mis täna suures osas kopeerib kaitseväe ajateenijate väljaõpet. Kaitseliidu keskkond ja sihtgrupp on täiesti teistsugused, mistõttu peab Kaitseliit ise kujundama juhtimiskultuuri ja väljaõppe just kaitseliitlastele sobivaks ning nende jaoks motiveerivaks. Vastasel juhul ei suurene ei osalejate arv ega väljaõppe kvaliteet. Seniselt jätkates ei looda kvaliteeti, mis suudaks tegelikult täita Kaitseliidu strateegilist eesmärki.

Väljaõpe ei toimi ka tasuta. Tuleb leida ja eraldada piisavalt raha koolitajate tasustamiseks, et tagada liikmetele kvaliteetne ja motiveeriv väljaõpe. Lootus, et vähese kogemusega allüksus suudab ise luua uut väljaõppe kvaliteeti, ei vii edasi. Väljaõpe on kogu Kaitseliidu rahuaegne põhipingutus ning selle asjakohasuse ja kvaliteedi tõstmine on kõrgeim prioriteet.

Riik tagab kaitseliitlastele vajalikud relvad, laskemoona, kaitse‑ ja muu varustuse, mida on vaja nende ülesannete täitmiseks. Kaitseliitlane võib alati ise hankida nii endale kui oma allüksusele täiendavaid relvi ja varustust ning neid vajadusel kasutada.

Kaitseliit püüab kriisis ja sõjas tegutsemiseks vajalike täiendavate vahendite leidmiseks kogukonnast sõlmida alati kokkulepped ja vältida sundvõõrandamise kasutamist. Kogukonna ja Kaitseliidu suhe on vastastikune: Kaitseliit julgestab kogukonda ja kogukond toetab omakorda kaitseliitlasi varude, transpordi, tõkestusmaterjali, toidu, majutuse ja muu vajalikuga. Riik ei suuda kunagi tagada kõike üle maa piisavas mahus — see jääb paratamatult kogukondade rolliks.

Igaühel on õigus luua mittetulundusühinguid, mis toetavad malevkonna allüksusi annetuste ja vahendite kogumise kaudu. Vajadus droonide, täiendava ballistilise kaitse, remonditööde, malevkonna kodude hoolduse ja koolitajate tasustamise järele on suur. Paljud sellised summad ei jõua riikliku toetusena Kaitseliiduni piisavalt kiiresti, kui üldse. Samal ajal ootavad riik ja kogukond, et Kaitseliit oleks valmis tegutsema kohe ja praegu, mitte aastate pärast.

Vaja on sõlmida ühiskondlik kokkulepe, et Kaitseliidu riiklik toetus moodustab vähemalt 10% kogu kaitse‑eelarvest. Seda ei tohi vähendada poliitiliste tõmbetuulte ega kaitseväe eelistuste tõttu. Nagu varasemalt, tuleb taastada Kaitseliidu rahastamise artikkel riigieelarve seaduses, et vältida eelnevaid riske. Ainult nii saab tagada Kaitseliidule talle seatud rolli täitmiseks vajaliku võimekuse.

Igal allüksusel peab olema õigus teenida omatulu, mille arvelt sama allüksus parendab oma varustatust. Seda kõikvõimalikel viisidel, millist pädevust allüksuse kaitseliitlased omavad. Sealhulgas turvateenused, tsiviilkaitse- või kriisiväljaõpe, aga ka teised teenused või tooted, mis võivad väljuda Kaitseliidu tavapärastest eesmärkidest.

Kaitseliit saab oma eelkirjeldatud ülesandeid hästi täita ainult siis, kui teda juhivad ja arendavad kaitseliitlased ise. Kaitseliit peab olema autonoomne avalik‑õiguslik organisatsioon, mis on sõltumatu oma sisemise struktuuri, juhtimise, varude jaotamise, hangete, töötajate värbamise ja eesmärkide täitmise korraldamisel.

Struktuuriliselt koosneb Kaitseliit peastaabist ja neljast maakaitseringkonnast, mis jagunevad malevateks maakondade põhiselt. Iga malev omakorda jaguneb territoriaalseteks malevkondadeks ning eraldiseisvateks üle maleva tegutsevate erialaallüksusteks, mida on tarvis maleva või ringkonna ülesannete täitmiseks. Üle Eesti ei ole ühtegi ala, mida ei kataks mõne malevkonna vastutus.

Kaitseliit koostab ise oma koosseisu ja varustuse vajadused, lähtudes ülesannetest, mitte kaitseväe kopeerimisest. Võitlevale koosseisule lisaks määratakse sõjaaja üksuste ametikohtadele ka vajalikud erialaspetsialistid, kes toetavad võitlust ja julgestust.

Naiskodukaitse allüksused ja noorteorganisatsioonid on malevkondade osa ning alluvad otse malevkonnapealikule. Viimane peab need üksused kaasama malevkonna ülesannete täitmisse nii, nagu nende võimed, oskused ja seaduslikud piirangud võimaldavad. Malevkond on üks ja ühtne.

Kõik maakaitse allüksused alluvad malevkondadele. Malevkondade ülesanne on kujundada kohalik laiapindne koostöö ja tagada toetus ülesannete täitmiseks. Nii luuakse tihe koostöövõrgustik Kaitseliidu, kohalike omavalitsuste, jõustruktuuride, ettevõtete ja elanike vahel. Väiksemal territooriumil tunnevad inimesed üksteist isiklikult — ja isiklikud suhted on alati koostöö aluseks.

Kaitseliidus ei ole ülemaid, on pealikud. Pealik on samuti ametlikult ametikohale kinnitatud nagu ülem, kuid alles peale seda, kui ta on otseselt alluvate kaitseliitlaste poolt heakskiidetud. Alates meeskondadest ja jagudest kuni Kaitseliidu pealikuni välja on kõik ametikohad valitavad ja ka tagasikutsutavad kui nad vastutusega toime ei tule.

Alates maleva staabist on juhtivad ja toetavad ametikohad töölepingulised. Malevkonna ja kompanii tasandil sõlmitakse vastavalt lisatöö mahtudele käsunduslepingud. Kaitseliidu pealikud ei saa olla tegevväelased, kuid peavad vastama tegevväelaste pädevusnõuetele oma ametikoha tasemel. Kaitseväest roteeritud tegevväelased võivad olla ainult toetavates rollides ja alluvad täielikult Kaitseliidu pealikele.

Keskkogu on Kaitseliidu kõrgeim juhtorgan kõigis Kaitseliitu puudutavates küsimustes. Sellesse kuuluvad maakaitseringkonna-, maleva- ning malevkonnapealikud, keskrevisjoni liikmed ning Naiskodukaitse ja noorte juhid. Keskkogu otsustab kõik Kaitseliidu arenguga seotud küsimused, kiidab heaks Kaitseliidu arengukava ja teeb järelevalvet arengukava sisulise täitmise üle. Keskkogu otsused on kohustuslikud Kaitseliidu pealikule ja keskjuhatusele. Keskkogu valib ja kutsub vajadusel tagasi Kaitseliidu keskjuhatuse, Kaitseliidu pealiku ja maakaitseringkondade pealikud. Keskkogu valib ka keskrevisjonikomisjoni.

Keskjuhatus koosneb Kaitseliidu pealikust ja maakaitseringkondade pealikest. Keskjuhatuse pädevuses on kõigi jooksvate küsimuste otsustamine Kaitseliidu seaduse ja arengukava raamides.

Ringkonnal juhatust ja kogu ei ole.

Esindajatekogu on maleva kõrgeim juhtorgan, kuhu kuuluvad malevapealik, malevkonnapealikud ja malevkondade allüksuste pealikud kuni rühmade tasandini, samuti maleva Naiskodukaitse ja noorteorganisatsioonide jaoskondade ning rühmade juhid. Esindajatekogu teeb kõik maleva arengut puudutavad otsused ja teostab järelevalvet ning selle otsused on kohustuslikud malevapealikule ja juhatusele. Esindajatekogu valib maleva revisjonikomisjoni, malevapealiku ja kutsub viimase vajadusel tagasi.

Maleva juhatus koosneb malevapealikust, malevkonnapealikest, Naiskodukaitse esindajast ja noorte esindajast. Maleva juhatuse pädevuses on kõigi maleva arengut ja toimimist puudutavate igapäevaste küsimuste otsustamine.

Üldkoosolek on malevkonna kõrgeim juhtorgan, kuhu kuuluvad kõik malevkonna liikmed, sh Naiskodukaitse ja noorteorganisatsioonide täisealised liikmed. Üldkoosolek otsustab malevkonna arengut puudutavad küsimused ja teeb järelevalvet. Selle otsused on kohustuslikud malevkonnapealikule ja malevkonna juhatusele. Üldkoosolek valib ja kutsub vajadusel tagasi malevkonnapealiku ja valib malevkonna revisjonikomisjoni.

Malevkonna juhatus koosneb malevkonnapealikust, tema abist ja malevkondade pealikest, samuti Naiskodukaitse ringkonna esinaisest, Noorte Kotkaste malevapealikust ja Kodutütarde ringkonnavanemast. Juhatus otsustab kõik malevkonna toimimist ja arengut puudutavad küsimused.

Kogu Kaitseliidu tegevuse aluseks on arengukava, mille Kaitseliit koostab pikaajalises vaates Kaitseliidu seaduses määratud ülesannete täitmiseks ja kooskõlastab kaitseministeeriumiga. Arengukava täitmine on kogu Kaitseliidu üleselt nii kaitseministeeriumi, keskkogu kui ka keskrevisjoni järelevalve all. Kaitseliidu pealik vastutab arengukava täitmise ja aruandluse eest.

Keskrevisjon koosneb igast ringkonnast valitud kahest finants-, majandus- või õigusteadmistega Kaitseliidu liikmest. Nende ülesanne on jälgida nii riigi kui Kaitseliidu enda vahendite kasutamist arengukavas seatud eesmärkide täitmiseks kõigis valdkondades, sh sõjalises väljaõppes ja ettevalmistustes. Revisjonikomisjon ei hinda ainult raha kasutamise õigsust, vaid ka arengukava sisulist täitmist. Vajadusel võib revisjonikomisjon kaasata vastava eriala eksperte arvamuse andmiseks. Revisjoni liikmed ei tohi olla juhatuste liikmed ega tegevväelased. Sarnased revisjonikomisjonid valitakse ka maleva ja malevkonna tasandil.

Revisjonikomisjoni liikmed teevad jooksvat järelevalvet ning toetavad juhatusi pidevalt oma arvamustega, et tegevused ja vahendid oleksid kasutatud kooskõlas eesmärkidega. Nende roll on aidata ennetada võimalikke eksimusi. Selleks osaleb juhatuse koosolekutel revisjonikomisjoni liige, kes annab protokollis oma arvamuse juhatuse otsuste kohta.