#VÜT1 lõpuharjutus 2024 - Keila malevkond

Läbi aasta sai pädevate instruktorite juhendamisel meie kompanii allüksus teadmised ja oskused, kuidas tegutseda iseseisva jaona ilma suurema üksuse toetuse ja pideva juhendamiseta. Nüüd saabus aeg õpitu testile panna.
VÜT1-e ehk Väikeüksuse taktika 1. taseme kursuse lõpuharjutus toimus 25-27. oktoobril Vasalemma metsades.

Meie sitked võitlejad läbisid lõpuharjutuse kompanii parima tulemusega. Teekond oli raske, kuid kindlasti vajalik ja sidus võitlejaid ühtsemaks kui kunagi varem. Võitlejad läbisid 28 tunni jooksul ca 30km. Teekonna tegi väljakutsuvaks see, et võsastunud metsas oli pilkane pimedus, võitlejad olid väsinud ja adrenaliin möllas. Kogu teekonna vältel oli alas ka vastutegevus, kes ei andnud võitlejatele armu. Vastutegevus liikus kõikjal; ka taevas oli neil silmad.

Meie võitlejad, kes päeval teevad palgatööd, tulid reede õhtul kokku, et minna metsa ja ületada iseennast. Kokkuhoidva jaona alustasid nad oma lõpuharjutust planeerides ja kaardiluuret tehes; seejärel viidi võitlejad lauspimedasse võssi ning siis hakati jalgade valu andma. Algus oli konarlik, aga kogu jagu võttis ennast kokku ja liikus ühtselt edasi.

Öösel tehti ka vastastele objektiluuret, mille tegi omamoodi keerukas pimeduses. Mets oli nagu kotti tõmmatud ja sõlmgi peale pandud. Kui objektiluure tehtud hakkasid võitlejad edasi liikuma, hoides üksteise rasketest seljakottidest kinni, et ei kaotaks kedagi ära. Liikumine oli aeglane ning keerukas, metsaalune juurikaid ja tormimurdu täis.

Ühtse jaona sooritasid nad järgnevate tundide jooksul kaks edukat varitsust. Esimene varitsus toimus õhtuhämaruses. Võitlejad paigutasid ennast niivõrd hästi, et nende asukohta oli võimatu märgata. Vaid relvarauast väljuv leek andis märku, kus võitleja võiks olla. „Vastasel“ ei olnud võimalustki pääseda sellest olukorrast.

Peale esimest varitsust pidi taas andma jalgadele kuuma. Liiguti järgmisele positsioonile ja tehti vigade parandusi esmasest varitsusest. Teine varitsus toimus juba lauspimedas, ainsaks valguseks olid vastase sõidukite tuled.

Käis taas paras kõmakas ja relvade tuli läks valla. See kord suurt lahingut ei peetud. Vastane suruti maha ja võeti “vangi”. Olukord lahendati kiirelt ja peagi olid võitlejad taas varjatult metsas ja valmis järgmise ülesande poole liikuma.

Siis aga kõlas aga kõlas iga väsinud võitleja lemmikfraas: “ENDEX!” ehk harjutuse lõpp. Väsinud võitlejad said hakata oma 20-25 kg seljakotte autosse vedama. Selleks korraks oli lõpuharjutus läbi. Aga enne lahkumist veel tuli ala koristada, relvad hooldada ja minna kuulama mida kõigest arvasid hindajad, kes vapralt käisid kaasa nende iga sammu kogu selle harjutuse jooksul.

Kui metsaalune sai korda, sõitsid kurnatud võitlejad staapi. Kõik toimingud said kiirelt tehtud ja peagi juba istusid nad soojas õppeklassis, silmad tihti kinni vajumas ja ootamas hindajate otsust. Peale väikest ootamist tuli võtta vastu hindajate tähelepanekud ja ka kiitus. VÜT1 on läbitud ja saadi kompanii parim tulemus võrdluses teiste allüksuste varasemate hinnetega. Võitlejate näod ja energia oli tagasi. See siiras rõõm ja motivatsioon näitavad, et nad teevad seda kõike südamega. Peale „Kuusepuu“ märkide kättesaamist oli aeg minna kodupoole. Seda tehti ikka väga ruttu. 😉

Võitlejate vahetu arvamus kogu nädalavahetusele:

Võitleja nr 1: “Terve aasta jooksul õpitu sai selle nädalavahetusega proovile pandud. Kaardiluure tehtud, visati autoga lauspimedasse võssi ja oli aeg jalgadele kuuma anda. Sai okste, juurikate ja tormimurruga maadeldud ca 30 tundi. Selle sisse jäid muidugi erinevad ülesanded, mida olime eelnevalt üksikult muidugi harjutanud ja läbi drillinud aga nüüd siis pandi see, pluss ülesannete, teekondade planeerimine ja meeskonna rühmitamine proovile järjestikku koos magamatuse ja korralikult täistopitud seljakotiga, mis ei aidanud võpsikus läbimurdmisele kaasa. Aga ega sa muudmoodi tegelikult ei saagi tegelikult end proovile panna.

Muudmoodi ei vii sa end sinna punkti, kus sa saad kogeda, et meeskond on sulle toeks ja kaitseb su seljatagust ka kõige ekstreemsemates tingimustes, kus kõik on väsinud, kõhud tühjad ja lisaks pimedus, halb ilm ja ajapiirangud krutivad stressi juurde. Aga see ei morjendanud meid.

Hindajate karmi pilgu all täitsime oma ülesandeid ja samal ajal saime iga tehtud tegevusega, iga läbitud meetri ja tunniga ikka ja jälle kinnitust, et oleme tasemel ja suudame taaskord väga stressirohkes olukorras funktsioneerida nii vaimselt kui füüsiliselt ja seda veel eeskujulikult. Hoiatati ette, et see võib teil olla mõnede jaoks olla elu kõige raskem kogemus nii füüsiliselt kui ka vaimselt – tunnistan, et see oli tõsi.

30h jooksul, kus osad said silmad korra kinni panna healjuhul 10-ks minutiks, läbisime kokku 30km meeletult rasket maastiku ja seda seljakottidega, mille keskmine kaal oli 22-25kg, rääkimata küljes olevast varustusest ja relvast. Ja see kõik oli seda väärt kui kuulsime iga kaitseliitlase lemmiklauset: “ENDEX-ENDEX-ENDEX!!!´´. See feeling mis sind täitis peale seda lauset oli kirjeldamatu. Ei olnud enam meeles valusad ja kurnatud lihased või väsinud mõistus. Olid ainult emotsioonid ja mälestused meeletult hästi kokkuharjutatud meeskonnast ja nende tegutsemisest sellel üritusel, kus kõik etteantud eesmärgid sai täidetud ja taaskord- eeskujulikult.

Hindajate tagasiside oli taaskord ainult motiveeriv. Võtsime kiidusõnad vastu uhkusega ja tähelepanekud ning soovitused tänulikkusega. Müts maha ka nende ees sest nad käisid terve selle teekonna meiega kaasa samm-sammult. Ja kirsiks tordil oli muidugi Kompaniiülema käepigistus tänusõnadega ja kätteantud VÜT-i märk mis näitab, et selle kandja on juba järgmine tase ja nende võitlejatega võib kindel olla, et kui antakse ülesanne, siis nad ka selle täidavad! “

Võitleja nr. 2: ” Nädalavahetus algas klassiruumis käsu saamise ja plaani paika panemisega. Tundus juba huvitav. Meid viidi pimedasse metsa/võssi masinaga. Silmad ei olnud harjunud ja algus juba näitas, et tuleb raske nädalavahetus metsas. Algus oli konarlik, aga kogu jagu võttis ennast kokku ja liikusime edasi.

Saime terve öö metsas üksteise seljakottidest kinni hoides edasi liikuda, et ei kaotaks kedagi ära. Pimedus, see oli selle nädalavahetuse kõige raskem osa. Objektiluuret pimedas teha oli ka omamoodi kogemus. Rännak päevasel ajal oli korralik kergendus eelnevale magamata ööle. Aga see ei olnud kõik, pidime veel 2 varitsust vastastele korraldama. Üks oli hämaras ja teine pimedas jälle. Paras ettevõtmine pilkases pimeduses.

Saime hakkama ja vastane sai korraliku pauguga hävitatud. Peale endex saamist oli kõigil tohutult hea meel selle üle, et saime kogu jaoga sellega hakkama. Üldjoontes oli väga hästi korraldatud ja läbi viidud üritus. Tänud hindajatele ja kõigile kes kaasa elasid ja osa võtsid. Väärt kogemus elu lõpuni. “

Lõpuharjutusest valmis ka väike kokkuvõttev video, mis on leitav meie YouTube kanalil!